vertu, n.
1. (qualité morale) a. cyst/cist (m. et f. i), v.h.a. kust, v.s. kust (f.), v.fr. kest (f.) ♦ geþyncþo/geþincþo (f. ō) ♦ gōd > a.m. good, v.n. gott, v.h.a. guot > all.m. Gut {nt. a} ♦ gumcyst (f. i) ♦ mancyst (f.) ♦ miht/m(e)aht/m(i)eht/mæht > a.m. might, got. mahts, v.h.a. maht > all.m. Macht {f. i}, v.s. maht, v.fr. macht/mecht. qui manque de vertu morale ungesǣlig, v.n. ósælligr, v.h.a. unsālig > all.m. unselig.
b. vertu cardinale hēafodmægen (nt. a). vertu théologale hēahmægen (nt. a).
2. (chasteté, pureté) geþungennes (f. jō) ♦ hygdigness (f. jō) ♦ scamfæstnes (f. jō).
3. (pouvoir)a. gōd ←. (D’UN MÉDICAMENT) mægen/mægyn (nt. a) > a.m. main, v.n. megin (nt.), v.h.a. magan (nt. a), v.s. megin ♦ strengþ(u) > a.m. strength, v.h.a. strengida {f. ō}.
b. en vertu de, loc. prép. þur(u)h > a.m. through, got. þairh, v.h.a. duruh/dhurah > all.m. durch, v.s. thur(u)h/thuru, v.fr. thruch.
4. Vertus (septième ordre des anges) mihta.