furie, n.
1. (rage, colère) ǣbyl(i)gnes/ābiligness/ābylgness/ebylgnes (f. jō) ♦ gerīs (nt.) ♦ gramfǣrnes (f. jō) ♦ hāth(e)ort/hāthyrt (nt.) ♦ hātheorte (f. ōn) ♦ hātheortnes (f. jō) ♦ hāthige/hāthyge (m. i) ♦ i(e)rre/yrre/eorre (nt. ja) > a.m. ire ♦ mihtmōd/meahtmōd (nt. a) ♦ rēþscipe (m. i) ♦ torn, v.h.a. zorn > all.m. Zorn {nt. a}, v.s. torn ♦ wēamēt(to)/wēamēttu (f. indécl.) ♦ wēamōdnes (f. jō) ♦ wi(e)lm/welm/wylm/walm/wælm (m. i). être en furie āwēdan (Vf) ♦ grimsian (Vf1) ♦ wēdan/wǣdan (Vf), v.h.a. wuoten, v.s. wōdian.
2. Furie wælcyr(i)ge/wælcyrie/wælcrigge/wolcyr(i)ge (f. ōn) > a.m. Walkyrie, v.n. valkyrja (f.) ♦ wælkyrging/wælcyrging (m. a) ♦ wylfen (f.). Furies burgrūnan (f. pl. ōn) ♦ wuhhunge.